Kui oluline on kunstmuru antistaatiline omadus?

Kuna inimesed peavad tähtsaks kunstmuru keskkonnakaitset, sportlikku mugavust ja kõrget simulatsioonivõimet, uuendatakse ja täiustatakse kunstmuru tootmisprotsessi ja tootenäitajaid pidevalt nõudluse muutudes. Kuival aastaajal tekib murul esemete ja õhuga hõõrdumisel kergesti staatilist elektrit, mis põhjustab sportlastele tõenäoliselt staatilise elektri põletusi.
Elektrostaatilised põletused erinevad tavalistest füüsilistest vigastustest. Füüsilised vigastused põhjustavad enamasti vaid erineval määral nahakahjustusi kontaktosadele, elektrostaatilised põletused aga ka mittekontaktseid kehaosi. Tänapäeval kasutatakse kunstmuruplatse üha enam jalgpalliväljakutel, spordiparkides, alg- ja keskkoolides, lasteaedade mänguväljakutel ja muudel spordialadel. Antistaatilise jõudluseta kunstmuru toob kergesti inimesteni potentsiaalseid ohutusriske. Seetõttu on kunstmuru antistaatilised omadused muutunud oluliseks ohutusindeksiks kunstmuru kvaliteedi hindamisel.
Kunstmuru antistaatilise jõudluse saavutamiseks on kõige levinum meetod õlgsiidi tootmisprotsessis antistaatiliste keemiliste lisandite lisamine, õlgsiidi pinna andmine teatud hüdrofiilsuse, hügroskoopsuse ja juhtivate ioonidega, elektri juhtimine niiskuse neeldumise kaudu, või neutraliseerida positiivsed ja negatiivsed laengud või luua kanal, mis laseb üksikul elektronide paaril ära voolata. Kuigi staatilise elektri teket on antistaatiliste lisandite lisamisega teatud määral leevendatud, pole see täielikult kõrvaldatud. Seetõttu lahendavad paljud küpsed kunstmurutootjad probleemi, et traditsioonilisel kunstmurul on erilises keskkonnas ja kliimas lihtne staatilist elektrit tekitada, muutes põhusiidstruktuuri uuenduslikku tehnilist disaini.