Sissejuhatus:
California hiljutine kunstmuru puudutav seaduseelnõu, millele kirjutas alla kuberner Newsom, on tekitanud tarbijates muret ja vallandanud arutelud veebikogukondades. Eelnõu SB676 annab kohalikele valitsustele volitused otsustada, kas elanikud võivad paigaldada kunstmuru, tühistades sellega kuberner Browni 2015. aastal kehtestatud keelu. Kuigi mõned omavalitsused, nagu San Marino, on otsustanud selle keelustada, on vaja käsitleda selle otsusega seotud probleeme, eriti seoses PFAS-i (polüfluoroalküülühendite) olemasoluga. Selles essees uurime eelnõu põhjuseid ja väidame, et kunstmuru, kui seda mõistetakse PFAS-i kontekstis, ei pruugi olla esmane probleem.
Omavalitsuste mõjuvõimu suurendamine ja individuaalne valik:
Eelnõu sisuliselt annab kohalikele omavalitsustele volitused teha oma kogukonnale kohandatud otsuseid. Kunstmuru otsese keelu asemel peegeldab see pühendumust individuaalsele valikule ja kohalikule autonoomiale. Lubades omavalitsustel otsustada, tunnistab eelnõu California eri piirkondade erinevaid eelistusi ja vajadusi.
PFAS-i probleem:
Selle eelnõu keskne probleem on PFAS-i olemasolu kunstmurus, keskendudes eelkõige selle võimalikele terviseriskidele, sealhulgas vähile. Siiski on oluline mõista, et PFAS ei ole ainult kunstmuru puhul. PFAS-i sisaldavad erinevad igapäevased tooted ja alad alates mittenakkuvatest pannidest kuni pakkematerjalideni. Ainuüksi kunstmuru keelustamine ei lahenda PFAS-iga kokkupuute suuremat probleemi, kuna see on levinud paljudes sageli kasutatavates esemetes.
PFAS-i levik:
Juhtides tähelepanu PFAS-i üldlevinud esinemisele, saab selgeks, et kunstmuru on vaid üks paljudest potentsiaalset kokkupuudet soodustavatest teguritest. Aadressil EPA.gov saadud teave rõhutab, et PFAS-i võib leida veekindlates kattekihtides, tekstiilides, meditsiiniseadmetes ja isegi tulekustutusvahtudes. Kunstmuru keelustamine võib olla sümboolne žest, kuid see ei aita tegeleda PFAS-i laiema probleemiga meie igapäevaelus.
Minimalistlik eluviis ja individuaalsed valikud:
Isiklikku vaatenurka kunstmuru valimisel esitletakse kui minimalistlikku eluviisi. Rõhutades individuaalseid valikuid ja eelistusi, väidetakse essees, et otsus valida päris- või kunstmuru kasuks on sarnane riisi ja nuudlite vahel valimisega – ei ole oma olemuselt õige ega vale, vaid pigem elustiili küsimus. See seisukoht julgustab nüansirikkamalt mõistma inimeste erinevaid eluviise.
Valitsuse keelu ebatõenäosus:
Essee lõpetab muret seoses võimalike valitsuse keeludega kunstmuru kasutamisel elamupiirkondades. Autor väljendab veendumust, et selline keeld on väga ebatõenäoline, rõhutades usalduse olulisust individuaalsetes valikutes ja minimaalset sekkumist isiklikesse eluviisidesse.
Järeldus:
Kokkuvõtteks võib öelda, et California hiljutine kunstmuru seaduseelnõu peegeldab pigem pühendumust kohalikule autonoomiale ja individuaalsele valikule kui otsest keeldu. Käsitledes muret PFAS-i pärast, väidetakse essees, et nende ühendite levik ulatub kaugemale kunstmurust ja nõuab terviklikumat lähenemisviisi probleemi lahendamiseks. Võttes arvesse vaatenurka, mis austab individuaalseid valikuid ja minimeerib valitsuse sekkumist, on essee eesmärk kõrvaldada California kunstmuruga seotud avalikkuse mured.
